Edukas ettevõtja peab ennekõike julge ja riskialdis olema, teisiti lihtsalt ei saa. See on, nagu kutsehaigus, millest ei tohi end terveks ravida – liiga ettevaatlikuks või riskitõrksaks muutuda. On ju ettevõtlusesse minekki juba iseenesest julgustükk, palju ohutum oleks kuhugi toimivasse organisatsiooni sulanduda, õndsat stabiilsust taotleda.
Vajusin enne korraks mõttesse, mis on sõna „ettevõtja“ antonüüm, kuigi tegelikult on vastus üsna loogiline - see on ju vana hea „palgatööline“. On ikka täbar olukord – vastandid peavad päevast-päeva koostööd tegema. Tegelikult on see paaristants täiesti loogilise dünaamikaga. Töölistele meeldibki olla paadis, mida juhib kapten, kes nende eest riske võtab, sest nii on palju mugavam. Peab ainult selle eest hoolt kandma, et mitte kinga saada. Selles seisnebki palgatöö peamine kvaliteet – turvalisus! Kaptenile meeldib omakorda, et ränkasid otsuseid teeb tema ja ülejäänud kuuletuvad nendele loodetavasti geniaalsetele ideedele. Ärge sekkuge ega kahelge minu otsustes. Ma teen raske töö teie eest ära, nii ei saa keegi sekkuda ka kasumijagamisse.
Paraku pole kõik ettevõtted edukad. Tõttöelda paljud neist seisavad riiulis, lauasahtlis, või kuskil virtuaalses kaustas. Nendest, mis mingisugust majandustegevust näitavad on enamus tagasihoidliku kasumitootlusega või stabiilselt keskpärased. Millest see tingitud on? Ma usun, et päeva lõpus on keskmine ettevõtja palgatöötajaga üsna sarnane - juhindub oma tegevuses ja otsustes hirmudest, mis suunavad teda tegema ohutumaid valikuid. Millised need levinuimad hirmud siis on?
- Hirm teisi alt vedada..
Selles hirmus on kõrgelt hinnatud inimväärtust: vastutustunnet – ettevõtjad ei taha kaptenina karile sõitmise hirmus laevaga liiga ohtlikult manööverdada. Mis siis saab kui laev põhja läheb? Seda ei tohi juhtuda, sest siis võib-olla upuvad ka minu lähedased, ülalpeetavad, lemmikloomad jne. Ja kui neil õnnestubki pääseda, siis mina olen ikka läbivettinud ja isegi omad inimesed hoiavad distantsi, et mitte end selle põrumisega siduda.
Teiste peale mõtlemine on iseenesest üllas, aga kui su kutsumus on olla edukas ettevõtja, kes realiseerib oma grandioossed unelmad, siis ei tohi sa liiga palju ebaõnnestumise tagajärgedele mõelda. Ohutult mängides sa suuri asju korda ei saada ja nii vead ennast alt. Ambitsioonikas inimene muutub keskpärasuses vastikuks ja siis tõesti ei taha isegi lähedased sinuga tegemist teha. Ära vea ennast ja teisi alt!
- Liigse edu hirm..
See on üsna levinud meie väike-ettevõtjate seas - nad pelgavad teha suuri kulutusi turundusele ja laienemisele, peljates, et ei suuda suurenevat nõudlust ära teenindada ning langevad liigse surve all kokku. Oleks mul teie hirmud 😊
- Hirm teadmatuse ees..
No see peaks tänapäeval pea kõiki maailma ettevõtjaid puudutama. Viimaste aastate õudused on ju isegi end muidu kindlalt tundvad palgatöölised ära ehmatanud, mis siis veel kaptenitest rääkida. Meri on tormine, vahest isegi minu eluea kõige lainelisem. Ettevõtjad tõmbavad juba praegu otsi koomale ja seda tihti valdkondades, kus seda kohe kindlasti teha ei tohiks, näiteks turunduses. Sa niikuinii ei tea, mis tulemas on, ära unusta seepärast gaasipedaali.
- Hirm läbi kukkuda..
Puhas klassika ja mitte ainult ettevõtjate seas. Oleks äge, kui me saaks kokku lugeda, palju imelisi karjääre on jäänud sündimata, sest talent pelgas end lolliks teha. Tegelikult on väga hea, et me teada ei saa, sest see arv oleks masendavalt suur. Kõik need andekad tegelased on kokku kogunenud üüratusse palgatööliste klanni, teenindades neid üksikuid, kes ei kartnud läbi kukkuda.
Kui oled ettevõtja, keda vaevab mõni ülalloetletud hirmudest määral, mis takistab sind võtmast olulisi riske, siis tegelikult pole sa veel ettevõtjaks saanud. Sa oled palgatööline, kes registreeris osaühingu. Kui sa ei julge teha kriitilisi otsuseid ning purjetad vaid oma mugavusstsooni piires, siis sa pole veel avamere kapten.
Autor: Mikk Surva